EST

Näitus „Lähemale” keskendub loodusest pärinevatele mälupiltidele ning nende kaudu kogetud õrnuse ja kohalolu seisunditele. Kunstihoone galeriis loodud maaliseeria ja installatiivne tervik uurib intiimsemaid tundeid – toetust, hellust, koosolemist, aga ka vajalikku üksindust.

Maalidel on esmapilgul tagasihoidlikud loodus- ja interjöörivaated, mis nõuavad aeglust ja süvenemist. Need lähtuvad stseenidest, mis on kunstnikku lummanud oma rütmilisuse ja võnkumisega – valguse ja varju liikumine, vihm porilombil, udu või lagendik. Lihtsad motiivid ja pealkirjad („Udu“, „Laud“, „Lagendik“, „Vihm“, „Lomp“, „Tee“, „Õed“) viitavad konkreetsele, kuid maalides nihkub realism tundelise filtri kaudu. Tulemuseks on tasakaal realismi ja abstraktsiooni vahel – emotsionaalne, intensiivistatud vaade loodusele.

Oluline osa näitusest on teoste paigutus ruumis. Maalid ei ole mõeldud haaramiseks ühe pilguga; nende omavaheline mõju ja ruumis tekkiv rütm loovad terviku. Näitus kutsub vaatajat lähemale – aeglustuma, märkama ja kogema kergelt nihkunud kohalolu.

ENG

The exhibition Closer focuses on memory images of nature and the states of tenderness and presence experienced through them. The series of paintings and the spatial installation created at the Art Hall Gallery explore more intimate feelings – support, gentleness, togetherness, but also the necessity of solitude.

At first glance, the paintings depict modest landscapes and interior views that require slowing down and attentive contemplation. They stem from scenes that have captivated the artist with their rhythm and subtle vibrations – the movement of light and shadow, rain rippling across a puddle, mist or a clearing. The simple motifs and titles (“Mist,” “Table,” “Clearing,” “Rain,” “Puddle,” “Road,” “Sisters”) refer to the concrete, yet in the paintings realism shifts through an emotional filter. The result is a balance between realism and abstraction – an intensified, emotionally attuned vision of nature.

An important aspect of the exhibition is the placement of the works in space. The paintings are not meant to be grasped at a single glance; their mutual interaction and the rhythm formed within the gallery create a unified whole. The exhibition invites the viewer closer – to slow down, to notice, and to experience a subtly altered sense of presence.