Nii hele, et pimestab

8.10 - 28.11.2011 Tallinna Kunstihoone Galeriis

Pressitekstist:

Kunstihoone galeriis avataval maalinäitusel „Nii hele, et pimestab“ nihestab Eleriin Ello ühelt poolt tillukeste, pihku mahtuvate kivide, teiselt poolt hoomamatu kosmoseavaruse ajalisi ja ruumilisi mõõte. Me kõik oleme vaadanud taevasse, me kõik oleme vaadanud jalge ette maha. „Need on ühe skaala kaks otsa,“ ütleb Eleriin Ello ja maalib mõlemat.

„Minu näitus lähtub inimese sisemaailma avaruse ning olemasolemise mõõtmatuse tajust. Esitletakse abstraktseid maale, mis käsitlevad valguse ja pimeduse teemat, ning realistlikke maale kividest. …/ Liigun inimese sisemaailma ja olemise lõpmatuse mõõtkavas, kohta, kus minul puudub algus ja lõpp. Ma olen. …/ Pimedus on tihkelt kõike-kõike täis, sellesse on põimitud kõik olemise värvid. Tumedusse, musta auku vajudes võib tunduda, et kõik ongi läbi, et nüüd kaon. Ja kaongi, ent selleks, et pimeduse varjus uuesti vormuda, et end uueks luua. See on loomingu ja alguse koht. Pimedus on nii hele, et pimestab,“ ütleb Eleriin Ello oma näituse saatetekstis.

Toimides mikroskoobi ja teleskoobina ühtaegu, sukeldub Ello kõiksusemõõtu avarustesse, tema tahe kujutada valgust ja pimedust „nendega üheks saades“ muudab uurimise, katse ja tõestuse, nagu see toimib teaduses, uudishimuks, riskiks ning eneseületuseks, nagu see toimib kunstis ja elus. Pildid, millega NASA meid üllatab, sünnivad teleskoopide tehtud fotodest ja andmetöötlusest, neis on matemaatilise valemi ilu. Ello lisab sellele ilule maali füüsilise keha, mängu ja inimliku igatsuse. Kompositsiooni, heletumedusse, värvi või vormi ekstra süvenemata, maalimateeriasse uppumata leiutab ta igale kujutamisobjektile, igale tundele ja tajule oma tehnilise lahenduse, oma viisi tasapinda väljendusrikkaks muuta. See on tal veres, tuleb loomulikult ja iseenesestmõistetavalt, mis sest, et kõrvalnähtusena, ja … teeb Eleriin Ellost eelkõige silmapaistva maalikunstniku. Nii ka praegusel näitusel: maalijana tõmbab ta end juukseidpidi kindlale pinnale kaaluta olekust, kuhu ta inimesena astunud on. „Kunstniku pilgu kohatisest raskusest hoolimata on „Nii hele, et pimestab“ rõõmus näitus,“ ütleb Tallinna Kunstihoone kuraator Tamara Luuk.